Omega-6 ja Omega-3 rasvhapete tasakaalu olulisus. Osa I

Kokkuvõte Artemis Simopoulose artiklist The Importance of the Omega-6 / Omega-3 Fatty Acid Ratio in Cardiovascular Disease and Other Chronic Diseases.

I osa.

Mitmed allikad on leidnud, et inimkond on loodud saama oma toidust võrdselt Omega-6 ja Omega-3 rasvhappeid, kuid meie „Läänemaailma“ dieet sisaldab neid rasvhappeid vahekorras 15/1 või isegi 16/1. Meie praegune toitumine on Omega-3 rasvhappevaene ning sisaldab võrrelduna selle dieediga, millest me välja oleme arenenud ning mille alusel on loodud meie geneetiline muster, liialt Omega-6 rasvhapet. Üleliigne kogus Omega-6 rasvhapet ning liiga kõrge Omega-6 ja Omega-3 rasvhapete suhe, nagu ta tänapäevases dieedis on, põhjustab mitmete haiguste, sealhulgas südame – veresoonkonna haiguste, vähi ning põletikuliste ja autoimmuunsushaiguste, kulgu. Omega-3 rashvappe taseme suurendamine omab nende haiguste suhtes aga pärssivat efekti.

Südame – veresoonkonna haiguste teisese ennetustegevuse käigus täheldati seost 4/1 rasvhapete suhte ning 70% suremuse vähenemise vahel. Suhe 2,5/1 vähendas vähirakkude vohamist soolevähi patsientidel samas, kui suhe 4/1 ning Omega-3 samaväärne sisaldus ei omanud mingit mõju.VäiksemOmega-6/ Omega-3 suhe vähendas rinnavähi riski naistel, 2-3/1 suhe surus reumatoidartriidiga patsientidel alla põletikunäitajad, 5/1 suhe omas häid tulemusi astmaatikutel, kusjuures suhe 10/1 andis vastupidised tulemused. Need tulemused viitavad sellele, et optimaalne rasvhapete suhe oleneb haigusest, mida põetakse. See järeldus on kooskõlas ka faktiga, et kroonilised haigused on multigeensed ning mitmetahulised. Seetõttu on ka võimalik, et raviv doos Omega-3 oleneb geneetilisest eelsoodumusest tulenevast haiguse tõsidusest.Võimalikult madal Omega-6 ja Omega-3 rasvhapete tasakaal on soovitatav nii Lääne ühiskonna kui ka arengumaade inimeste seas vähendamaks ülekaalukalt paljude krooniliste haiguste riski.

Tänapäevaseid tööstuslikke ühiskondi saab iseloomustada järgmiste näitajate abil:

  1. Suurenenud energia tarbimine ja vähenenud energia kulutamine;
  2. Suurenenud küllastunud rasvhapete, Omega-6 rasvhappe ning transrasvade tarbimine ja vähenenud Omega-3 rasvhappe tarbimine;
  3. Vähenenud süsivesikute ning kiudainete tarbimine;
  4. Suurenenud teravilja tarbimine ja vähenenud puuviljade ning köögiviljade tarbimine;
  5. Vähenenud proteiini, antioksüdantide ja kaltsiumi tarbimine.

Transrasvade suurenenud tarbimine on meie tervisele kahjulik. Lisaks sellele segavad transrasvad nii Omega-6 kui ka Omega-3 rasvhapete lõhustamist ja pikendamist, vähendades seega ka arahhidoonhappe, eikosapentaeenhappe ja dokosaheksaeenhappe hulka inimese ainevahetuses.

Omega-3 rasvhapete, EPA (eikosapentaeenhape) ja DHA (dokosaheksaeenhape) kasulikkust inimese tervisele kirjeldati esmakordselt Gröönimaa eskimote puhul, kes tarbisid rohkelt mereande ning neil esines väga harva südame- veresoonkonna haiguseid, astmat, I taseme diabeeti ning Multiple Sclerosist. Sellest täheldusest alates on laiendatud Omega-3 kasulikkust ka vähi, põletikuliste sisehaiguste, reumatoidartriidi ning psoriaasi suhtes.

Samal ajal kui evolutsiooniline kohanematus on viinud valikulise viljakuseni, on meie viimase 150 aasta jooksul toimunud muudatused toitumises jõuliselt edendamas kroonilisi haiguseid nagu aterosklerosis, kõrge vererõhk, ülekaalulisus, diabeet, artriit ning muud immuunsushaigused, samuti ka mitmed vähiliigid nagu rinnavähk, soolevähk ning eesnäärmevähk. Lisaks toitumisele reageerivad istuv elustiil ning kokkupuuted terviskahjustavate ainetega geneetiliselt kontrollitud biokeemiliste protsessidega ning viivad meid krooniliste haiguste tekkeni.

Omega-6/Omega-3 suhteline ning absoluutne vähenemine lääne ühiskonnas on toimunud just viimase 150 aasta jooksul. Enne seda, miljonite aastate jooksul inimese evolutsiooni ajaloos, valitses omega-6 ja omega-3 rasvhapete vahel tasakaal ning geneetilised muudatused toimusid suures osas toitumismuudatustele reageerivalt. Evolutsiooni käigus oli omega-3 rasvhapet leida kõikides tarbitavates toitudes: lihas, metsikutes taimedes, munades, kalas, pähklites ja marjades. Kiired muudatused meie toitumises väga lühikese aja, 100-150 aasta, jooksul on aga inimese evolutsioonis täiesti uus fenomen.

Jätkub….