Vesi. Räägivad, et on vaja juua, aga miks?

Üks 70kg kaaluv inimene kaotab ca 2600-4000ml vett päevas. Selleks, et organism suudaks uriiniga jääke ning orgaanilisi happeid väljutada, peaks see 70kg kaaluv inimene eritama päevas ca 1-1,5 liitrit uriini ning selle katteks jooma umbes 2,1 liitrit vett. Ehk siis 30ml kehakilo kohta.

Miks peab piisavalt veet tarbima?

Viimasel ajal on vee tarbimist väga palju propageeritud, sellele on tekkinud palju pooldajaid ja palju vastaseid. Enamasti tarbib keskmine inimene liiga vähe vett ning soodustab seega oma keha keskkonna veelgi happelisemaks muutumist. Vee tarbimist ei soovitata suurendada järsult – keha peab uue olukorraga harjuma.

Veetarbimise tõstmist on tark alustada järkjärgult, muidu võivad esimesed päevad igapäeva elurütmi segi paisata, sest kogu keskendumisvõime läheb ühe teatud ruumi otsimisele.

 

Õige veetase kehas

  • tõstab energiat ja vähendab väsimust. Isegi vaid 1,59 protsendiline vedelikukaotus kehas võib viia mälu vähenemisele ning ärevuse ja väsimuse tõusule;
  • aitab kaasa kehakaalu langetamisele, sest eemaldab rasva jääkprodukte ning enne söömist tarbides vähendab tarbitava toidu hulka ja isu; samuti kiirendab ainevahetust;
  • niisutab nahka, hoiab selle värskena ja aitab isegi kortse vähendada;
  • toetab immuunsüsteemi toimimist;
  • on looduslik peavalurohi;
  • ennetab krampe;
  • annab hea tuju;
  • hoiab raha kokku!

 

Veidi täpsemalt …

Vähene veetarbimine võib põhjustada vererõhu tõusu, immuunsüsteemi töö aeglustumist, allergiaid, diabeeti, turseid ning kiirendada ka vananemist. Tursed ongi tihtipeale kroonilise veepuuduse tunnus. Veepuuduse üks esimesi ilminguid võib olla ka kolesteroolitaseme tõus.

Ka neerukivide tekke peamine süüdlane on vähene vee tarbimine. Uuringud näitavad, et neerukivid suurendavad ka kroonilise neerupõletiku esinemise võimalust. 2014. aastal American College of Physicians poolt läbi viidud uuring näitas, et inimestel, kellel on neerukivid olnud ja kes on suurendanud oma veetarbimise kogust, saavutades normaalse uriinikoguse päevas, vähendavad neerukivide taastekke võimalust poole võrra ilma igasuguste kõrvaltoimeteta.

Veetarbimine mõjutab ka meie vere seisukorda. Kuna veri on enam kui 90% ulatuses vesi, siis vee defitsiit kehas teeb vere paksemaks ning tõstab sellest tulenevalt ka vererõhku.

Vee defitsiit kehas võib suurendada ka allergilisi ning astmaatilisi sümptomeid.

Piisav vee tarbimine aitab meie seedesüsteemil korralikult funktsioneerida, vee defitsiit viib seedeprobleemideni ning võib põhjustada ka seedekulgla liighappelisust ning seega kõrvetisi jms. , mis võivad omakorda viia haavanditeni.

Ka kõhred on 80% ulatuses vesi ning ebapiisav vee tarbimine võib viia seega liigesevaludeni.

Kõik biokeemilised reaktsioonid meie kehas toimuvad veekeskkonnas. Vesi täidab ruumi nii meie rakkude sees kui ka nende vahel ning aitab tekkida suurtel molekulaarsetel struktuuridel nagu valgud ja glükogeen. Vett vajame ka seedimiseks, imendumiseks, transpordiks, toitainete lahustamiseks, jääkainete elimineerimiseks ning termoregulatsiooniks (Kleiner 1999).

Vesi moodustab meie kehast umbes 50-80% ja see protsent oleneb rasvavabast kehamassist. Tavaliselt on meestel naistest kõrgem rasvavaba kehamass ning kehas ka rohkem vett. See suhteline vee kogus kehas väheneb nii meestel kui naistel vanuse kasvades. Inimkeha vajadus vee järele sõltub ainevahetuslikest vajadusest ning varieerub väga palju. Osaliselt oleneb see ka inimese individuaalsest ainevahetusest.

Kui keha kaotab vett isegi vaid 2protsendi ulatuses kogu kehamassist, on tulemuseks kahjustunud füsioloogilised funktsioonid. Vähese, kuid kroonilise dehüdratsiooni ning vähese vedelikutarbimise tulemusena suureneb risk puutuda kokku neerukivide (Borghi et al 1996, Hughes & Norman 1992, Iguchi et al 1990, Embon et al 1990), kuseteede vähi (Bitterman et al 1991, Wilkens et al 1996, Michaud et al1999), soolevähi (Shannon et al 1996), mitraalklapi prolapsi (Lax et al 1992) ning ka füüsilise ja vaimse toimimise halvenemisega (Armstrong et al 1985, Brooks & Fahey 1984, Brouns et al 1992, Cheung et al 1998, Kristel-Boneh et al 1988, Torranin et al 1979, Sawka & Pandolf 1990).

Vedelikutarbimine mõjutab ka suuhügieeni. Meie sülg koosneb peamiselt veest ja see on süühügieeni seisukohalt äärmiselt oluline. Vedelikutaseme langus kehas võib just vanemaealiste inimeste puhul mõjutada sülje funktsioonide langust.

 

Vee kohta rohkem võib lugeda mitmest allikast, sealhulgas lehekülgedelt www.raudsik.com ning www.devin.ee